Galopp ei tohi olla põrutav ega hiiliv. Eesmärgiks oli anda osale tõust kiirushobuse omadusi, nii et teda oleks võimalik kasutada spordis ja hobiratsutamises. Traav on hea rütmiga, tasakaalus, elastne, aktiivse jalgade tööga, aga sooviks rohkem avarust. Konstitutsioonitüübilt kohev. Lakk ja saba võivad olla kehaga ühte värvi, heledamad mõnikord täiesti valged või tumedamad. Galopi liigid on järgmised: töögalopp, koondgalopp, keskmine galopp ja pikendatud galopp.

Tõu iseloomustus Eesti raskeveohobune on tüse, tugeva konstitutsiooniga, hästi arenenud lihaste ja tugeva luustikuga külmavereline hobune, kes on aretatud peamiselt Rootsist ja Belgiast sissetoodud ardennide ning kohalike hobuste ristamise teel. Esimesed ardennid imporditi Eestisse akadeemik A. Middendorffi algatusel Tõu aretuses ajalooliselt Keskmise suurusega liige hobusel ardenni tõugu hobuseid mitmetelt erinevatelt maadelt Rootsi, Holland, Belgia.

Keskmise suurusega liige hobusel

Esimese maailmasöja ajal eesti ardennide töuaretustöö soikus, kuid elavnes taas Ardennide peamiseks levikualaks kujunesid Lääne- ja Ida-Eesti maakonnad. Peamiseks põhjuseks selleks oli antud piirkonna lubjarikas mullastik, mis tagas liblikõieliste poolest rikkaliku taimestiku, mis omakorda sisaldas küllaldaselt kaltsiumi, fosforit ja valku varavalmiva raskeveohobuse normaalseks kasvamiseks, arenemiseks ja sigimiseks.

Eesti raskeveohobune on : - välimikult keskmise suurusega tüse ja madalajalgne - pea keskmine kuni suur ja suhteliselt kuiv - otsmik suhteliselt lühike, nina pikk - kael lühike ja lihaseline - selg lai ja lühike, mõnikord nõgusavöitu - rind sügav ja lai - laudjas iseloomulikult renjas ja luip ning suhteliselt suurte möötmetega - jalad laia seisuga, suurte sörgatsituttidega. Töug paistab silma hästi arenenud lihastiku, tugeva tüseda luustiku ning kuiva konstitutsiooni poolest.

Tori hobune on isekoomult elava temperarnendiga, healoomuline ja suure veotahtega, ning vähenõudlik kasutades seejuures hästi kohalikke söötasid. Tori hobuse aretamine on väga tihedalt seotud Tori Hobusekasvandusegamis asutati Esimestel aastakümnetel aretati Tori Hobusekasvanduses eesti hobust, ristates teda araabia ning soome housetõuga. Ristamise tulemused ei rahuldanud põllumajanduse nõudeid, sest saadud ristandid olid heterogeense eksterjööriga, liiga temperamentse iseloomuga ja vähese kompaktsusega.

Välimiku puudustest on sagedasemad pehme selg, toores konstitutsioon, kitsas käik, pehmed sörgatsid, saabeljalgsus ja lamedad rabedasarvelised kabjad. Eesti raskeveohobused on iseloomult rahuliku temperamendiga, energilised ja healoomulised.

Keskmise suurusega liige hobusel

Eesti raskeveohobused on füsioloogiliselt ja majanduslikult varavalmivad. Heades söötmistingimustcs arenevad noorhobused kiiresti, kusjuures nende keskmine ööpäevane massi-iive on üle kilogrammi.

Keskmise suurusega liige hobusel

Sageli saavad noorhobused täiskasvanuks juba enne kolme aastat. Sugulise kasutamise iga ulatub täkkudel Eesti raskeveohobuse viljakus on madalam kui tori ja eesti töul.

Galopp Allüür on hobuse liikumisviis. Allüürid jaotatakse loomulikeks ja kunstlikeks.

Eesti raskeveohobuse tõu tervislik seisund on hea. Hobuste keskmine eluiga ulatub normaalsete pidamistingimuste juures 22 …25 aastani ning hobuste eluea vähenemist viimastel aastatel ei ole tõestatud.

Keskmise suurusega liige hobusel

Pölvnemiselt ja tüübilt on eesti raskeveohobusega sarnane leedu raskeveohobune ja läti ardenn, kes on samuti aretatud belgia veohobuse ja kohaliku töu ristamise teel. Värvustest on suurenemas kõrbide hobuste osakaal.

Tänapäeval on tõu peamiseks aretus- ja säilitusmeetodiks puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega.

Keskmise suurusega liige hobusel

Sugulastõugudega on tõus kasutatavad rootsi Milline paksus on suurim munn, belgia ardenn, nõukogude raskeveohobune ja leedu raskeveohobune.